Erinevad kultuurid, samad tarkused

Kui püüda eestlaste kohta pilti kokku panna ainult meie vanasõnade põhjal, siis võib jääda mulje, et oleme rahvas, kes teeb palju tööd, ei julge liigselt rõõmustada, on kahtlustav kõige uue suhtes ja ei armasta kiirustamist. Ometigi on meie vanasõnades ka omajagu soojust, sest eesmärk ei ole kedagi hirmutada, vaid anda edasi põlvkondade jooksul kogutud tarkust ja õppetunde.

Eestlastel on tõesti palju ütlusi töö kohta. “Töö kiidab tegijat”, “kuidas töö, nõnda palk”, “tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal” või “kes ei tööta, see ei söö”. Loomulikult on kõigile tuttav ka Tammsaare “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”, mida saab tõlgendada vastavalt sellele, kus kellelgi lugemine parasjagu pooleli jäi. Osad neist ütlustest kõlavad ehk tänapäeval natuke karmilt, aga nad kannavad endas lihtsaid tõekspidamisi: ära jäta teist hätta, anna oma panus ja ole pühendunud. Samal ajal tuletame me vajalikel hetkedel ka üksteisele meelde, et “ega töö jänes ole, et eest ära jookseb”, sest nagu Tammsaare tegelikult öelda tahtis, elus on ka muid asju peale töö.

Huvitav on see, et paljud Eesti vanasõnad ei ole tegelikult ainult “meie omad”. Sarnaseid mõtteid leiab väga erinevatest kultuuridest. “Kuidas külvad, nõnda lõikad” ei vaja palju seletamist ka inimesele, kes on teise kultuuritaustaga. Kui Eestis elav inimene räägib oma kultuuris levinud ütlustest ja eestlane vastab mõne meie omaga, võib järsku selguda, et me oleme oma mõttelaadilt palju lähemal, kui alguses tundus. Võib selguda ka, et paljud ütlused, mida oleme seni justkui “tõlkimatuks” pidanud on tegelikult üsna lihtsalt edasi antavad või ka mõnes teises kultuuriruumis levinud – näiteks meie “viitsima” on islandi keeles “nenna”. Selgub, et me pole ainus rahvus, kes mõnikord lihtsalt ei viitsi!

Ja siis on eesti keel ise, mille keerukus valmistab meile nii salajast uhkust kui ka, oleme ausad, peavalu. Kas “peale” või “pärast”? Kas “õieti” või “õigesti”? Kas “tere” järel kirjas käis ikka koma? Mis puutub eesti keelde, siis võime me selles osas olla väga pedantsed ja kaitsvad, välja arvatud juhul kui seda kasutab keegi, kelle jaoks see pole emakeel. Siis oleme me korraga nii üllatunud ja liigutatud, et unustame sageli isegi parandamise ära. “Tere.” “Aitäh.” “Head isu.” “Jätku leiba.” Need ei ole ainult sõnad. Need on väikesed märgid sellest, et inimene tahab meiega samas kultuuriruumis olla.

Sellepärast on vanasõnad ja ütlused hea koht, kust ühist juttu alustada. Need ei nõua täiuslikku keeleoskust. Sa võid jagada oma kultuuriruumi tarkusi ja teine inimene võib vastata enda omadega ja korraga tekib dialoog. Ja kui mõni Eestis elav inimene kardab eesti keeles eksida, siis võib teda lohutada – eestlase lemmiktoit on teadupärast teine eestlane. Kui keegi su ära sööb, siis sa oled lihtsalt südames eestlane!