Eestlaste pühad toidud

Kui küsida eestlastelt meie rahvustoitude kohta järgneb sellele enamasti nali “eks ikka teine eestlane” ja seejärel pikk mõttepaus. Kas meil isegi on mingeid “rahvustoite”?. Kohukesed, hapukoor, must leib, sült, verivorstid, kama, kiluleivad – paljud neist on ju tuttavad road ka mujal. Aga proovi siis mõnes seltskonnas öelda, et kartulisalatisse võiks panna maisi. Või et küpsisekook on parem ilma kohupiimata. Või et rosolje ei pea olema täpselt seda värvi, mida vanaema tegi.

Teise kultuuritaustaga inimesele võib esimene kohtumine meie traditsioonilise toiduga olla üsna seiklusrikas. Oleme ausad, sült ei näe tõenäoliselt just kõige isuäratavam välja. Verivorst võib tekitada küsimusi juba enne taldrikule maandumist. Kama vajab väikest eellugu. Ja meie suhe hapukoorega võib väljastpoolt vaatajale tunduda peaaegu rahvusliku kinnisideena. Hapukoor supi sisse, salatisse, kastmesse, pannkoogi kõrvale, pelmeenidele ja jäta pakk lauale ka, äkki peab juurde panema. Kohukestega on sama lugu. Proovi seletada inimesele, kes seda ise söönud ei ole, mis ühes šokolaadiga kaetud kohupiimabatoonis nii erilist on. Seda peab lihtsalt proovima.

Samas ei ole selles midagi halba kui võõrad road toidulaual alul kerget võõristust tekitavad. Peaaegu igal kultuuril on mingid maitsed, mis tunduvad teistele alguses veidrad, aga kohalikele täiesti loomulikud. Mõnel rahval on hapendatud road, mõnel väga teravad kastmed, mõnel kuivatatud kala, mõnel piimatoidud, mis vajavad harjumist. Eesti toidukultuuris on samuti palju maitseid, mis võivad esialgu veidi harjumist vajada, kuid mida seejärel võid isegi igatsema hakata. Hapukas. Suitsune. Soolane. Lihtne. Tummine. Kodune.

Selleks, et kellegi kultuuri päriselt mõista ei pea alati vikipeedia artiklitesse sukelduma. Mõnikord piisab sellest, et keegi ulatab sulle taldriku ja ütleb: “proovi, meil tehakse seda nii.” Igas kultuuris on midagi sellist. Keegi pakub sulle enda vanaema retsepti järgi valmistatud tomatikastet. Sõber toob külakostiks mõne oma lapsepõlve maiustuse. Teisest riigist pärinev töökaaslane seletab sulle, kuidas seda õiget itaalia pastat või india toitu saab valmistada ainult kindlatest koostisainetest, muidu jääb midagi puudu. Kodune toit ei sisalda lihtsalt koostisaineid, see sisaldab mälestusi ja lugusid.

Traditsioonilise toidu väärtus ei seisne selles, et seda ei oleks võimalik mujal järele teha. Musta leiba saab valmistada ka teistes riikides peale Eesti. Tiramisu jaoks ei pea lendama Itaaliasse, hinkaalisid ei saa ainult Gruusiast ja india toitu saab ka igalt poolt mujalt kui Indiast. Aga seda tunnet, et just see maitse on osa su lapsepõlvest, su kodukandist või pühapäevahommikutest vanaema juures, ei saa nii lihtsalt kaasa pakkida. Sellepärast igatsevad eestlased välismaal tihti kõige lihtsamaid asju: musta leiba, hapukoort, kohukesi, kodust kartulisalatit.

Asjata ei öelda, et armastus käib kõhu kaudu. Armastus eesti kultuuri vastu võib alata esimesest ampsust, mida saad teistele pakkuda.