Miks laulupidu, saun ja jaanituli kõnetavad ka kaugelt tulijaid

Kujuta ette, et kohtad inimest, kes on Eestisse alles hiljuti tulnud ja küsib sinult: “Millistest Eesti traditsioonidest või kommetest peaksin ma kindlasti aru saama?” Mida sa talle vastaksid? Võib-olla räägiksid laulupeost. Võib-olla saunast, jaanitulest või sellest, miks eestlane võib metsas vaikides tunde kõndida ja pidada seda väga heaks päevaks. Need vastused ütlevad palju selle kohta, mis on meile päriselt oma ja miks Eesti kombed ja tavad võivad puudutada ka neid, kelle lugu algas kusagil mujal.

Laulupidu on ilmselt üks esimesi asju, mis pähe tuleb. Ja samas on seda natuke raske seletada, eks? Võid öelda, et see on suur kooripidu. Võid rääkida laulukaarest, rahvariietest ja tuhandetest lauljatest. Aga see ei anna päriselt edasi seda, miks nii paljudel eestlastel mõne laulu peale silmad märjaks lähevad või klomp kurku tuleb. Selle kogemiseks ei pea pidama viisi ja ei pea sõnu peast teadma, piisab sellest, et viibid nende kümnete tuhandete inimeste keskel, kes on leidnud ühise hääle.

Aga Eesti kultuur ei ela ainult suurtes ja pidulikes hetkedes. Vahel peitub see palju väiksemates asjades. Kaseviha lõhnas pärast leili viskamist. Hommikuni jaanitule ääres istumises. Metsast puravike või mustikate otsimises. Suvel hapukoorega keedukartuli (nende värskete) õues söömises, sest nii maitseb toit palju paremini. Külma trotsides merre sukeldumises, sest iga aasta peab seda korra tegema. Need on väikesed asjad, mida naudime ise ning mille kaudu Eesti võib kellelegi kodusemaks saada.

Muidugi on oluline hoida keelt, kombeid ja tavasid. Aga kultuur kasvab ja kosub kui seda jagada. Natuke nagu juuretis, mis muutub üha paremaks läbi selle, et sa teda kasutad, mitte purgis hoidmisest. Kui inimene, kellel on teine kultuuritaust, õpib armastama laulupidu, sauna või jaanipäeva, ei muutu need traditsioonid kuidagi vähem “meie omaks”. Pigem vastupidi. See näitab, et neis on midagi nii erilist ja puudutavat, et inimesed on valmis pingutama, et neist osa saada.

Integratsioon võib kõlada kauge ja ametliku sõnana, osana mingist lõputust programmist. Tegelikult algab see sageli väga lihtsatest hetkedest. Keegi kutsub sind enda pundiga jaane veetma või selgitab, miks saunas ei pea kogu aeg rääkima. Keegi õpetab, millal öelda “jätku leiba” või kuidas leili visata. Lõimumine ei tähenda, et inimene peaks loobuma sellest, mis on talle oma. Pigem tähendab see oma loole lisa saamises – uued paigad, inimesed, harjumused ja tähendused.

“Südames eestlane” ei tähenda, et kõigil peab olema sama taust, sama lapsepõlv või samad mälestused. See tähendab äratundmist, et üks paik oma kommete ja inimestega on saanud sulle nii omaseks, et võid seda päriselt koduks pidada. Ja oma kodu tahab igaüks hoida.