Kas eestlased on päriselt introverdid?

Eestlaste kohta öeldakse igasuguseid asju. Et me oleme vaiksed. Et me hoiame omaette. Et meie small talk lõpeb sageli enne, kui ta päriselt alata jõuab. Selles kõiges on natuke tõtt ka. Ometigi kui mõelda meie ajaloole, on selge, et läbi aegade oleme me hakkama saanud just tänu kokkuhoidmisele ja üksteisele toetumise. Kas me oleme siis tegelikult nii suured introverdid kui me armastame väita?

Meile meeldib korraldada jaanipäevi, külapäevi, talgupäevasid, ühisjookse, kooriproove, spordiringe, laulupidusid ja festivale. Inimeste kohta, kes väidetavalt enne seisavad püsti, kui bussis võõra inimese kõrvale istuvad, saame me lähedusega üllatavalt hästi hakkama kui tegu on näiteks poolpalja ja higise inimesega saunalaval. Me ei pruugi teretada oma naabrit trepikojas, aga samal ajal teretame igaüht, kes meile matkarajal vastu tuleb. Suuresti on see seotud lihtsalt sellega, et meil on vaja mingit ühist tegevust või eesmärki, mis meid kokku toob, mitte soovimatusega suhelda. Kuidas saavad siis teisest kultuuriruumist pärit inimesed kohaneda kogukonnas, kus inimesed võivad tunduda alguses nii reserveeritud, et sa pole päris kindel, kas nad on sinu vastu viisakad või lihtsalt ootavad, millal sa ära lähed?

Teadupärast ei ole eestlased chit-chatis ehk lobisemises alati kõige tugevamad. Meie otsekohesust võidakse tihtipeale lugeda tõrksusena, sest me pole harjunud tühjast-tähjast kõnelema ja kipume vastama viisakusküsimustele kas väga lakooniliselt või vastupidi, liigagi detailselt. Samas ei käi kohanemine ainult keeleõpikute, digiteenuste ja ametlike juhendite kaudu. Väga suure osa sellest moodustab omavaheline suhtlus. Selle ühe naabri, kolleegi, lapsevanema, trennikaaslase või sõbraga, kes oskab tõlkida mitte ainult sõnu, vaid ka kirjutamata reegleid – näiteks seda, et külla minnes tuleb isegi siis jalanõud ära võtta kui pererahvas ütleb, et “pole vaja!” või, et “normaalne” võib tähendada väga paljusid erinevaid asju.

Selliste pisiasjade kaudu kujunevadki välja “oma inimesed”. Mitte ilmtingimata parimad sõbrad kogu eluks, aga kogukonnad, kus tuntakse end hästi. Vahel on tegu lihtsalt inimestega, kellega alati kohalikus poes kokku puutud või kellega trennis alati koos saunas käite. Mõnikord on tegu inimestega, kellega tead, et on koos hea matkata, kellega teil on sama vanad lapsed või kes hea meelega juhendab sind su uue keraamikahobi või hapusaia valmistamise osas.

Sotsiaalne lõhe ei teki alati vastuseisust. Vahel tekib see lihtsalt sellest, et inimesed ei puutu kokku. Ühed arvavad, et teised hoiavad omaette. Teised arvavad, et esimesed ei taha neid ligi lasta. Ja nii võivadki kogukonnad elada kõrvuti, ilma et nad päriselt kohtuksid. Selle lahendamiseks ei ole tingimata vaja suuri samme. Mõnikord piisab vaid väikesest pingutust avatuse suunal. Natuke rohkem huvitumist oma töökaaslase päeva suunal. Naabrite külla kutsumisest. Pärast trenni oma trennikaaslasega rääkimisest. Ühest inimesest, kes teeb esimese sammu.